Siin saad teha valiku mis küpsistega soovid nõustuda.
Kategooriad
Kas söödavad nõud rikuvad seadust?
Autor: Richard Mägar
Aasta algusest tohib Eestis avalikel üritustel kasutada ainult korduskasutavaid nõusid, kuid tegelikult on olemas üks väheteadmata erand.
Nimelt ei puuduta konkreetne säte söödavaid nõusid, sest söödavad nõud on toit, mitte toiduga kokkupuutuv materjal. Nii on kinnitanud ka Põllumajandus- ja Toiduamet.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 178/2002 artiklis 2 sõnastatakse toidu mõiste järgmiselt: “Käesolevas määruses tähendab mõiste „toit” töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.”
Teisisõnu – söödava nõu kasutust ei reguleeri mitte Kliimaministeerium, vaid Põllumajandus- ja Toiduamet. Seda kasvõi põhjusel, et nõude hoiustamine nõuab omaette ladustamistingimusi ja sellest tulenevalt ka enesekontrolliplaani. Need tingimused on tihti küll leebemad kui mõne eritemperatuuri vajava toidu puhul, aga siiski. Samuti peab arvestama säilivusajaga.
Mõni uudishimulik võib nüüd esialgse küsimuse valguses mõelda: “No selge, tänu sellele ma seda kõike siin ajangi.” Aga ei, päris nii see siiski ei ole. Konkreetne teadmine jõudis minuni oluliselt hiljem – pärast seda, kui sain esimesed näidised nõudest ja langetasin sisimas otsuse seda maailma avastama hakata.
Samas hindan ma ettevõtja ja tavalise inimesena ka valikuvabadust. Ja siinkohal on minu silmis vettpidav ja parim võimalik alternatiiv söödav nõu. Näiteks miks on söödavaid nõusid arendatud kõige enam just kolmandates riikides nagu Indias või Aasias laiemalt?
Teades, et plastireostuse probleem on suurim eeskätt arengumaades, puuduvad tihti neis piirkondades tõhusad jäätmekäitlussüsteemid. Seevastu on vähearenenud taristu muutnud taaskasutusvõimaluste loomise kulukaks, eeldades samaaegselt ka inimese käitumuslikku muutust. Nõu korduskasutamise eelduseks on tihti ka ühiskondlik küpsus areneda üht- või teistpidi, kuid sealse inimese vajadusehierarhias pole alati ruumi, et keskenduda mõne nõu saatusele, vaid eelkõige tegeletakse sellega, kuidas ise hakkama saada.
Seetõttu otsivad just kolmandad riigid uusi ja innovaatilisi lahendusi, mis jääksid kuhugi kahe maailma keskpaika – mida saaks rakendada kiirelt, nügimata inimesi ilmtingimata ühes või teises suunas.
Ma ei tea, kas aasta või kahe pärast keelustatakse ka söödav tops, kauss või lusikas, kuid sellest oleks kahju. Sel juhul peaks me arutluse alla võtma ka jäätisevahvli, mis mängib söödava nõu arengus olulist rolli.
Või äkki on aeg paradigmamuutuseks – ajastuks, kus ka söödav kauss on söögi osa, nii nagu vahvelgi?
Kuidas selle kõigega tegelikult läheb, ei tea. Eks elame ja näeme.