Siin saad teha valiku mis küpsistega soovid nõustuda.
Kategooriad
Söödav tops – keskkonnasõbralik alternatiiv või tegelikult mitte?
Oleks maailm must-valge, oleks vastus lihtne. Aga ei, erinevaid külgi on selles kõiges liiga palju.
Esiteks leidub pagana vähe teadusartikleid, mis annaks ülevaate söödava nõu eelistest ja puudustest ning mis võrdleks erinevaid söödavaid nõusid teiste võimalike variantidega. Nii et, kui mõni teadlane neid ridu siin loeb, siis palun – bring us some more data!
Siiski leidub paar erandit.
Näiteks on teadusartiklis “A tasty solution to packaging waste? Life cycle assessment of edible coffee cups” uuritud söödava topsi elukaart ja see on pandud võrdlusesse teiste nõudega – plastikust korduskasutatavani, paberist roostevabani. Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et uuringus kasutatud olelusringi analüüs (LCA) on üks levinum tööriist, et hinnata toote keskkondlikku mõju tootmisest kuni selle eluea lõpuni. Kes tahab, saab meetodit ise täpsemalt uurida.
Aga mis siis artiklist selgus?
Söödava topsi keskkondlik mõju oli mitmes kategoorias suurim, see-eest korduskasutustopsi keskkondlik mõju oli kõige väiksem, kuid seda eeldusel, et topsi on korduskasutatud vähemalt 500 korda. Mis on aga täna tegelik kasutuskordade arv, on keeruline öelda. Seda infot teavad vast kõige paremini nõuderinglust korraldavad ettevõtted. Kui altilt nad seda teavet jagavad, ma ei tea.
Samas ütleb artikkel, et söödava topsi keskkondlik jalajälg on tühine, kui see asendab näiteks küpsist või muud snäkki joogi kõrval. Ehk piltlikult öeldes: pole jäädet, pole ka vajadust täiendavaks käitluseks. Siinkohal peab ütlema, et korduskasutatava topsi keskkondlik jalajälg õigustab end ühekordse pabertopsi ees juhul, kui seda on taaskasutatud minimaalselt 54 korda ja pestud külma veega. Vähemalt nii kinnitab konkreetne kirjutis. Samas ERR-i artiklis öeldakse, et 100-200 korda.
Oluline nurk on ka keskkonna saastatus. Söödava topsi suur trump kõigi teiste topside ees on kõrge biolagunevus, mispärast paigutub söödav tops saastatavuse potentsiaali tabelis ühele madalamale tasemele pärast roostevaba topsi (näidatud pildil). Seevastu on polüstüreenist topsi saastatavuse potentsiaal kõige suurem. Korduskasutatav nõu jääb kõigi kuue variandi keskpaika.
Kõige lõpuks eeldab nõu söömine, nii nagu korduskasutamine, tarbija käitumuslikku muutust, sealhulgas kommunikatsiooni, mis julgustaks üht- või teistpidi käituma. Nii et võta kinni, selles kõiges on plusse ja miinuseid – nii ühes kui teises suunas, kuid vastutus on paljuski tarbijal.
Ühte võin ma küll öelda, olgu nõu paberist, polüpropüleenist või millestki kolmandast, siis ükski nõu ei tekita seltskonnas taolist elevust nagu söödav kauss või tops. Põhjusel, et nõu muutub toidu osaks ega ole anonüümne pakend inimese käes – sellest saab koht inimese toidulaual.
Tegelikult olekski hea teada sinu arvamust söödavate nõude osas. Kas näiteks valik sündmusel (korduskasutatav vs söödav) oleks sinu hinnangul õigustatud? Kui jah, siis mis suunas otsustaksid ja miks?